Kirurgia

Tere! 

6. detsembril toimus järjekordne õppepäev meie klassile, mille teemaks oli kirurgia. Õppepäev toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis ning seda viis läbi Tartu Tamme gümnaasiumi vilistlane ning südame- ja veresoontekirurg dr Toomas Ellervee. 

Õppepäev koosnes kahest osast, millest esimene oli loeng+praktikum ning teine oli ringkäik operatsiooniplokis. 

Mis on kirurgia? 
Kirurgia on arstiteaduse eriala, kus haiguste, väärarengute, ealiste iseärasuste ja vigastuste ravi teostatakse peamiselt operatsioonide (invasiivsete meetodite) abil. 

Õppepäeva esimese osa puhul kogunesime õpperuumi, kus dr Ellervee tutvustas ennast ning rääkis, kuidas temast üldse kirurg sai. Seejärel tutvustas ta meile igasuguseid vahendeid, mida kasutatakse kirurgias. 

Staplerid. Foto: Helena Jäe

Peale vahendite tutvustamist otsustas dr Ellervee, et me kõik saame proovida õmblemist. Selleks andis ta meile paari peale vakstud, kuhu lõikas skalpelliga sisse nn "haava" ning mida meie pidime kinni õmblema hakkama. Ta juhendas meid igal sammul ning tutvustas ka vahendeid, millega õmblemist kirurgias teostatakse. Kõige keerukamaks osutus meie kui gümnaasiumiõpilaste jaoks sõlme tegmine. 

Õmmeldud haavad vakstus ja õmblemisvahendid. Foto: Helena Jäe

Kui olime kõik oma haavad kinni õmmelnud, siis suundusime edasi operatsiooniplokki. Selga anti meile ühekordsed särgid ja püksid ning osakonda sisenedes pidime jalga ka panema kilesussid ning pähe maski ja mütsi. Dr Ellervee hoiatas meid, et võib hakata maskiga halb ning andis nõu, mida teha, kui enesetunne pole enam nii hea. 

Seejärel oli meil võimalus väikeste gruppidena jälgida operatsioone. Mina nägin kokku nelja operatsiooni. 

Esimesel operatsioonil, mida õnnestus näha, oli patsiendiks noor poiss, kellelt avastati kõhus mingisugune mass, ning kuna ultraheliuuring ei näidanud päris selgelt ära, millega tegemist on, siis tehti operatsioon, et saaks paremini uurida. Tuli välja, et see oli suurenenud lümfisõlm. Meil õnnestus näha vaid kokku õmblemist, mida olime ka parasjagu just eelnevalt ise loenguruumis praktiseerinud. 

Järgmine operatsioon, mida mul näha õnnestus, oli küll ukse tagant, sest opiruum oli täis, kuid seal oli suur teleekraan ja sealt oli siiski näha protseduuri. Protseduuriks oli südameklapi vahetus, kusjuures uus südameklapp oli pärit sealt (siga). Selle juures naljatas dr Ellervee, et sealt saab nii verivorsti, kuid vajadusel ka uue südameklapi. 

Järgmine operatsioon, kuhu sain juurde liituda, oli vanem meesterahvas, kellel oli rinnakuluu kokku pandud traatidega ning üks traat oli kuidagi paigast ära nihkunud ja seega see tuli välja vahetada. Protseduur oleks pidanud kestma umbes pool tundi, ent patsient ei allunud narkoosile ning teda pandi narkoosi alla umbes 15 minutit. Lõpuks kui patsient magas, asusid tööle kirurgid, kes lõikasid lahti tema rindkere ja hakkasid traati välja nägema. Selle operatsiooni puhul õnnestus mul näha enam-vähem tervet protseduuri. 

Neljas operatsioon oli munasarjas oleva vähkkasvaja eemaldamine. Seda õnnestus näha täitsa õppepäeva lõpus ning selle patsiendi juhtumiga mind kurssi ei viidud. 

Mida uut ja kasulikku sain teada?

• kuidas toimib steriilne kätepesu
• kuidas patsienti kinni õmmelda
• operatsiooniplokis on alati valmis üks kindel palat, mis võtab vastu erakorralisi keisrilõikeid

Mõisted

stapler - põhimõttelt nagu klammerdaja, mis aitab kirurgil patsienti kiiremini kinni õmmelda

Uus meetod

Õmblemine.

Millised olid minu varasemad teadmised?

Teadsin varasemalt operatsioonidest üsna vähe. Olen küll vaadanud päris palju meditsiiniseriaale, kuid need on pisut erinevad.

Minu arust oli kirurgia õppepäev siiani parim, sest julgen kindlalt väita, et see oli kõige õpetlikum ja huvitavam õppepäev, mis seni toimunud. 

Uute õppepäevadeni! 

Kardioloogia

Tere! 


29. novembril toimus Tartu Tamme gümnaasiumi 11. meditsiiniklassile järjekordne õppepäev, mille teemaks oli kardioloogia. Õppepäeva viis läbi dr Kristina Lotamõis, kes töötab kardioloogina nii Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. 

Mis on kardioloogia? 
Kardioloogia on sisemeditsiini eriala, mis tegeleb südame- ja veresoonkonna haiguste, diagnostika ja raviga.

Õppepäev koosnes kahest osast. Esimene osa oli umbes tunni pikkune ja räägiti teoreetilisest osast ning teine osa oli n-ö praktiline. 

Kogunesime klassiga TÜK fuajeesse, kuhu meile tuli vastu dr Lotamõis ning suundusime edasi õpperuumi. Loeng koosnes üldisest seletusest kardioloogiast ja enamlevinumatest haigustest.
Peale teooriat ootas meid ees ringkäik intensiivraviosakonnas, kus saime reaalselt kohtuda patsientidega, kelle haigusjuhte me just eelnevalt läbi olime arutanud. Seejärel näidati meile igasuguseid masinaid ja vahendeid.

Kardioloogia alaerialad on: 

* Südamehaiguste ennetamine
* Funktsionaalne diagnostika
* Radioloogiline piltdiagnostika
* Interventsionaalne kardioloogia
* Elektrofüsioloogia ja kardiostimulatsioon
* Kardioloogiline intensiivravi
* Kaasasündinud südamerikked

Teemad, millest dr Lotamõis rääkis, hõlmasid: 
1) Mis on üldse kardioloogia ja millele koolipingis tähelepanu pöörata?
2) Enamlevinumad lühendid erialal (CV - kardiovaskulaar; (Ä)MI - (äge) müoinfark jne)
3) EKG - kuidas lugeda ja ära tunda südame rütmihäiret
4) Hüpertensioon ehk kõrge vererõhk - sellest tulenevad haigused ja elustiil
5) Kardioloogina töötamise võimalused: ambulatoorne vastuvõtt/töö osakonnas/teadustöö
6) Stenokardia ehk rinnaangiin - sümptomid, diagnostika, ravi eesmärk
7) Südamepuudulikkus teise haiguse tagajärjena
8) Näited haigusjuhtudest ehk kõige viimasemad haigusjuhud ja patsiendid, kes veel intensiivis

Peale ringkäiku intensiivis õnnestus meil näha ka ühte pooleliolevat protseduuri, milleks oli stentimine. Dr Lotamõis seletas meile, mis toimub ja näitas ekraanidelt ka. 


Mida kasulikku sain enda jaoks õppepäevast? 
Olen nüüd teadlikum südame- ja veresoonkonna haiguste puhkudest ning stentimise protseduurist. 


Mõisted
stenokardia - rinnaangiin

hüpertensioon - kõrge vererõhk


Milliseid varasemaid teadmisi sain õppepäeval rakendada? 

Praktilise poole pealt puudusid kõiksugused teadmised, ent teadsin üht-teist varasemalt südame- ja veresoonkonnahaigustest ning EKG polnud ka päris võõras, sest olen sellega varasemalt kokku puutunud. 

Koronaarstentimine (foto: koronaar.ee)

Uute õppepäevadeni! 

Stomatoloogia

Tere, sõbrad! 


Teisipäeval, 22. novembril toimus kolmas õppepäev, mille teemaks oli stomatoloogia. Õppepäev toimus TÜ kliinikumi õpperuumis ning loengut pidas meile dr Silvia Russak. 

Mis on stomatoloogia? 
Stomatoloogia on arstlik eriala, mille juures ravitakse suuõõne, sh hammaste ja näo-lõualuude haigusi. 

Üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ) moodustati 1945. aastal (tegelikult oli eksisteerinud ka enne sõda). Üliõpilased osalevad koos õppejõududega uurimistöös nii kliinikus kui ka laboris. Üliõpilased korraldavad ka konverentse, kuhu kutsutakse tuntud teadlasi ja praktikuid. 

Raekoja platsil asub TÜ stomatoloogia polikliinik, mis on 1962. aastast alates ümber ehitatud endistest pangahoonetest ravi- ja õppekabinettideks. Praktikumide käsutuses on 2 hambaravi, 1 kirurgia ja 1 ortodontia kabinet. 

TÜ polikliinikus asub SA TÜK Hambaproteesikeskus, mis on ehitatud vastavuses kaasaja nõuetele 1995. aastal. Seal on kaasaegne aparatuur, praktikumiruum 7 ravitooliga, 1 dotsendiruum, fantoomiruum 10 töökohaga ning hambatehniline laboratoorium. 

SA TÜK näokirurgia osakond paikneb kirurgia korpuses. Seal viiakse läbi kirurgilist ravi näo piirkonna traumade, põletike ja kaasasündinud väärarendite puhul. Lisaks healoomuliste kasvajate ravi ja tarkushammaste eemaldamine, Näokirurgia puhul kasutatakse üldnarkoosi! 

Eestis toimub stomatoloogia eriala ja üldmeditsiiniliste ainete õppimine Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 5 aastat (rahvusvaheliselt akrediteeritud programmi alusel). Tartu Ülikooli diplom kehtib kõigis Euroopa Liidu riikides. 

Kliiniline õppetöö toimub praktikumides kolmes aines 2x nädalas. 
Polikliinikus on hambaravi, proteesimine ja suukirurgia.
Maarjamõisa haiglas on 1 praktikum nädalas näokirurgia osakonnas. 
Lisaks on tudengitel võimalus käia vabal ajal arste assisteerimas (tänapäeval on selle variandi populaarsus oluliselt vähenenud võrreldes varasemaga, ent õppejõu arvates väga kasulik tudengile). 

Peale TÜ arstiteaduskonna lõpetamist pöördutakse residentuuri, kus õpitakse: 
1) restauratiivne hambaravi - 2 aastat
  1.1) lastestomatoloogia
  1.2) endodontia
  1.3) parodontoloogia
  1.4) hambaproteesimine
  1.5) suulimaskesta haigused
  1.6) suukirurgia jt (radioloogia, kohtumeditsiin jne) 
2) ortodontia - 3 aastat
3) suu- ja näolõualuude kirurgia - 5 aastat

Peale seda alusinformatsiooni näitas õppejõud meile ohtrates kogustes pilte erinevatest haigustest, haigusseisunditest ja statistikast. 


Miks on hambaarsti eriala perspektiivne? 
Hambaarstindus on arenev eriala kogu maailmas. Ühiskond tunneb üha enam huvi enda hammaskonna ja esteetilise väljanägemise pärast. Hambaarstlik tegevus on üha enam kaasaegsem, st uued ravimeetodid, materjalid, aparatuur ja implantaadid. 

Millist kasulikku infot sain sellest õppepäevast? 
1) Suuõõnes esinevad muutused kaasnevad sageli ka teistes organites esinevate haigustega. 
2) Suuõõne haigused võivad mõjutada koldeinfektsioonina krooniliste põletike kulgu kogu organismis. 
3) Puudulik mälumisfunktsioon häirib seedimist, mis omakorda võib põhjustada seedetrakti haigusi. 
Lisaks sain väga palju targemaks stomatoloogia eriala õppe koha pealt ja ka haiguste ja hambusmusanomaaliate koha pealt. 

Uued mõisted
endodontia - hammaste juurekanalite raviga tegelev hambaraviharu
parodontoloogia - igemehaiguste ravi ja ennetamisega tegelev hambaraviharu

Milliseid varasemaid teadmisi sain kasutada? 
Tean varasemalt hammaste paiknemist suus ja tean ka, kuidas toimib ravi breketitega. 

TÜ arstiteaduskonna stomatoloogiakliinik (foto: Wikimapia) 

Uute õppekäikudeni! 

Sisehaigused

Tere jälle!


15. oktoobril toimus 2. õppepäev. Selle teemaks olid sisehaigused ja seda viis läbi TÜ sisekliiniku professor Margus Lember. Õppepäev toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis L-korpuses sisehaiguste kliinikus.
Õppepäev oli jaotatud nelja loengu vahel, mida kõiki viisid läbi erinevad juhendajad. Iga loeng oli umbes 45 minutit pikk.
Esimese loengu viis läbi professor Margus Lember. Ta rääkis üldiselt sellest, mis on üldse nende kliiniku ülesanne, ajalugu, kes seal töötavad, mida tehakse jne. Lisaks rääkis ta ka õppest sisekliinikus. Jäi meelde see, et TÜ arstitudengid satuvad esimest korda sisekliinikusse III kursuse lõpus ja IV kursusel. Veel rääkis prof Lember sellest, mis haigustega inimesed üldiselt nende kliinikusse satuvad ning kuidas neid haigusi diagnoositakse.
Teise loengu viis läbi dr Katrin Labotkin, kes on gastroenteroloog. 
Kolmanda loengu viis läbi dr Raili Müller, kes on reumatoloog ja TÜ doktorant. Reumatoloogia tegeleb sidekoe haigustega ja dr Mülleri sõnul peetakse reumatoloogiat n-ö "vanade inimeste" probleemiks, kuid nii see ei ole. Dr Müller rääkis organismi kaitsemehhanismidest (palavik, põletikud, paistetused jne). Lisaks rääkis ta väga palju erinevatest haigustest ning nende sümptomitest. Sain teada, et valu võib kiirguda. 
Neljanda loengu viis läbi dr Moonika Pärt, kes on arst-resident endokrinoloogia erialal. Ta rääkis üldiselt sisenõrenäärmetest ja nende hormoonidest, kuid peamiselt keskendus ta suhkruhaigusele, sest see on haigus, millega me kõik kunagi kasvõi kaudseltki kokku puutume. Ta rääkis, et on olemas päris mitmeid erinevaid diabeedi tüüpe, kuid peamised on siiski I ja II tüüpi diabeedid. I tüüpi diabeet on autoimmuunne haigus, s.t organismi immuunreaktsioonid toimuvad oma organismi antigeenide vastu. II tüüpi diabeet on elustiilihaigus, mille puhul tasub patsiendil kaalu alandada, regulaarselt trenni teha ja korralikult süüa. Suhkruhaiged mõõdavad enda veresuhkru taset glükomeetriga. Diabeedi puhul on peamiselt 2 ravi: tablettravi või süstalravi. Sain teada, et esimene diabeedi patsient diagnoositi 1822. aastal, kelleks oli koer.
Mida uut ja kasulikku sain õppepäevast? 

• soole esimeses 20cm imenduvad peamised toitained ning kui see on häiritud, on kogu organismi seedimine häiritud ning tulemuseks võib olla näiteks diarröa (kõhulahtisus)

• valu võib kiirguda

• esimene diabeedi patsient diagnoositi 1822. aastal, kelleks oli koer

Milliseid varasemaid teadmisi sain kasutada?
Mõisted

Sisehaiguste professor dr Margus Lember. Foto: TÜ kliinilise meditsiini instituut.

Mis on gastroenteroloogia? See on valdkond, mis tegeleb seedetrakti probleemidega. Dr Labotkin rääkis lühidalt gastroenteroloogia ajaloost ning haigustest, millega ta tihti kokku puutub. Sain teada, et peamised haigused gastroenteroloogias on maksa- ja soolehaigused. Maksahaigused on siis kas ise tekitatud (alkoholism) või põletikulised (nt hepatiit) haigused. Samuti rääkis ta sooltehaigustest ja sellest, kus miski imendub. Minule jäi meelde, et soole esimeses 20cm imenduvad peamised toitained ning kui see on häiritud, on kogu organismi seedimine häiritud ning tulemuseks võib olla näiteks diarröa (kõhulahtisus). Lisaks rääkis dr Labotkin siirdamisest ja siirdamise järjekordadest, samuti siirdamise ajaloost.

Mõned paljudest haigustest, millest dr Müller rääkis:
1) Fibromüalgia - patsient kurdab väga tugevat valu kõikjalt kehapiirkondadest vahetpidamata
2) Reuma - harvaesinev lastehaigus, milles on suur roll streptokoki bakteril ja millele eelneb (äge) angiin; sageli kaasneb sellega ka südamepuudulikkus.

Haigused, millest dr Pärt veel rääkis: struuma, akromegaalia, Cushingi sündroom, Addisoni tõbi.




Tegelikult teadsin ma juba päris paljusid asju, eriti diabeedi ja endokriinsete näärmete kohta, mida olime just eelnevas tunnis bioloogias õppinud. Teadsin ka organismi kaitsemehhanisme ning streptokoki bakter ei ole mulle samuti võõras (seoses minu mandlioperatsiooniga).

gastroenteroloogia - valdkond, mis tegeleb seedetrakti probleemidega
maksatsirroos - alkoholist tulenev maksakahjustus
struuma - kilpnäärme toodetava hormooni türoksiini ületalitlusel tekkiv haigus, mille tulemusena suureneb kilpnääre nähtavalt

Uute õppekäikudeni! 

Ergonoomika

Tere!


18. oktoobril toimus esimene õppepäev. Õppepäeva teemaks oli ergonoomika, mida viis läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Maie Timm. 


Mis on ergonoomika? Ergonoomika on teadus inimestele kõige soodsamatest teguviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast.

 Meie praktikumi eesmärgiks oli panna ennast abivajaja olukorda. Eelnevalt oli öeldud, et selga mugavad riided. Toona ei osanud ma aimatagi, mida see võiks tähendada, ent nüüd tagantjärele saan aru küll, miks õppejõud palus, et me paneks selga just sellised riided. 
Kohale minnes oli kõht jube tühi, seega esimeseks kohaks, mida külastasime, sai kõrgkooli puhvet. Peale seda üritasime leida kabinetti, kus tund pidi toimuma, ent me ei osanud arvatagi, et see võiks asuda vanemas tiivas (meie otsisime ainult uuemast). Tulemusteta õige ruumi otsinguil andsime alla ning kogunesime fuajeesse, kus meid juba ootas õp Timm. Seejärel ootasime veel paar minutit teisi ning suundusime seekord õige ruumi poole õppejõu järel. 
Sihtkohaks oli õppepalati laadne ruum, kus asus 4 tühja haiglavoodit, hunnik ratastoole ning karke. Meie esimeseks ülesandeks tuli paari võtta ning paari peale võtta ratastool. Kuna kõikidele ei jätkunud ratastoole, siis osad said endale individuaalselt kargud. Mina olin paaris Victoriaga ning meil õnnestus saada ratastool. Kõigepealt istusin mina ratastooli patsiendi rolli ning Victoria oli abistaja rollis. Me pidime liikuma õpperuumist alla fuajeesse. Selle käigus õppisime üsnagi mitmeid asju (eelkõige siiski abistaja). Kõige tähtsam on suhtlus patsiendiga. Olles abistaja rollis, tuleb anda teada patsiendile, kui hakkad kallutama ratastooli (nt uksepiidad). Alumisele korrusele liikumiseks oli meil vaja kasutada lifti (karkudega kaasõpilased said praktiseerida trepil liikumist). Kuna meid oli päris palju ja lifti mahtus korraga vaid üks ratastool, siis võttis liftijärjekorras ootamine aega (kindlasti tuleb meeles pidada, et suhtlus patsiendiga on oluline, seega peab abivajaja kindlasti ütlema patsiendile, et oodatakse lifti, et liikuda nt alumisele korrusele). 
Alumisele korrusele jõudes pidime kõigepealt tegema tiiru peale tervele alumisele korrusele ning seejärel vahetama patsiendi ja abivajaja rolli, et ülesannet korrata. Karkudega õpilaste ülesandeks oli karkudega läbida sama marsruut, mis ratastoolidega õpilasedki. Kui mõlemad paarilised olid olnud nii abistaja kui ka patsiendi rollis, siis oli aeg praktiseerida ratastoolide ja karkudega kaldteedest üles- ja allaminekuid. Olin jalga pannud päris libedad jalanõud, seega me ei saanud selle ülesandega päris korrektselt hakkama. Alguses olin mina abistaja rollis ning Victoria oli patsient ratastoolis. Patsienti kaldteest üles lükates andsid mu jalanõud märku, et pind on nende jaoks päris libe ning seetõttu ma libisesin üsna palju, kuid saime siiski edukalt kallakust üles. Üleval vahetasime rollid, sest ma otsustasin mitte riskida oma jalanõudega, sest vastasel juhul oleks see võinud päris halvasti lõppeda. Kaldteest saime kokkuvõttes üpriski kenasti alla, kuid tekkis koht, kus ma ei tundnud ennast patsiendina kindlalt ning tahtsin haarata seinast kinni. Õppejõud märkas seda ning rääkis, et abistaja peab patsiendile selgeks tegema, et nii on ohtlik ja käed tuleb hoida siiski süles.
Peale kaldteid saime vahetada abivahendeid, ehk siis ratastoolidega paarid said endale kargud ning karkudega kaasõpilased said võtta end paaridesse ning praktiseerida ratastooliga liiklemist. Uut ringi me korrusele ei hakanud aja kokkuhoiu mõttes peale tegema, vaid praktiseerisime otsekoheselt kaldteid. Kõik läks selle juures väga libedasti. 
Järgmiseks tegime ratastoolidega slaalomit. Õpilased, kes olid karkudega, panid kargud eemale ja seisid ühtlaste vahedega üksteise järgi (vahed piisavalt suured et ratastoolid läbi mahuks). Ratastoolipaarid tegid nende vahel slaalomit ning pärast vahetati rollid. Kõik õpilased said läbi proovida slaalomraja nii patsiendi kui ka abistajana ning samuti postina seistes. 
Peale rollide vahetamist, slaalomit ja kaldteede praktiseerimist uute abivahenditega liikusime veelgi allapoole. Seal saime kõik paari peale kargud ning jällegi oli üks abistaja rollis ning teine patsiendi rollis. Meie ülesandeks oli liikuda trepist üles ja alla. Kõigepealt harjutasime üsnagi madalate astmetega ja laiade vahedega trepi peal, ent hiljem liikusime üsnagi kitsa trepi peale (selleni jõuan ka varsti). Kõigepealt oli patsiendi rollis minu paariline Victoria ning mina abistaja rollis. Veendusime jällegi, et väga oluline on suhtlus ja informatsiooni jagamine patsiendi ja abistaja vahel. Antud ülesandega õppisime: 
Kui mõlemad rollid said kummalgi paarilisel läbi proovitud, siis järgmiseks ülesandeks oli õpilastel kas siis vastavalt ratastooli või karkudega kaardiga ukse avamine ning uksest välja minemine, et jõuda teise ruumi. Kõigepealt sai õpilane õppejõult kaardi, mida pidi viipama tuvasti juures ning siis õppejõule kaardi tagastama. Seejärel tuli avada uks, seda kuidagi lahti hoida ning läbi minna. Kõigil õpilastel sujus see päris kenasti ning suuremaid probleeme ei tekkinud. 
Seejärel said kõik õpilased praktiseerida kitsast trepist karkudega ülesse minekut või siis individuaalselt ratastooliga liftisõitu. Mina jäin karkude juurde ning pean tõdema, et tegelikult on karkudega kitsastel treppidel liikuda ikka päris keerukas. Jällegi said mõlemad paarilised läbi proovida mõlemad rollid. Kui kõik olid edukalt oma ülesandega toime tulnud, liikusime tagasi õppepalatisse, et teha pisike kokkuvõte asjadest, mida õppisime. Sellega oli praktikumi esimene pool läbi. 
Hiljem vahetasime rolle. Mina sain nüüd praktiseerida abistaja rolli ning Victoria patsiendi rolli. Veendusin, et abistaja töö polegi tegelikult nii lihtne, sest lisaks endale pead sa ka hoolt kandma teise inimese ja tema heaolu eest (et ta ennast ei vigastaks). Informatsiooni tuleb anda abivajajale kogu aeg, et ta teaks, kus ta on ja mis ümbruses on. Meie marsruut oli seekord pisut teine. Õppejõud oli teinud seekord päris korraliku takistusraja. Treppe küll polnud, aga pidime liikuma mööda pikka sirget koridori, kus olid vahepeal takistusteks toolid ja taburetid. Victoria sai väga kenasti hakkama ja ei komistanud kuskile otsa. Edasi juhendasin ta palatisse, kus lamasid 2 patsienti (nukud). Õppejõud oli teinud stendilaadsetest asjadest päris kitsa raja ning abistajate ülesandeks oli juhendada vaegnägijad lamavate patsientideni. Sellega saime kenasti hakkama ning seejärel võis salli silmadelt ära võtta. Liikusime tagasi õppepalatisse, kus tegime jällegi väikese kokkuvõtte sellest, mida õppisime ja mis on oluline. 
Praktikumi kolmandaks osaks oli ratastooliga liiklemine treppidel, kui lifti pole. Selleks läksime kogu grupiga õppejõu juhendamisel koridori, kus oli vaja nelja vabatahtlikut. Kõikideks vabatahtlikeks said meie klassi ainukesed poisid. Üks istus ratastooli (Karl-Marten), ning teiste noormeeste ülesandeks jäi transportida Karl-Marten ohutult trepist alla. Kaks vabatahtlikku olid taga ja üks ees (Simmo, Markus ja Jan-Erik). Kõigepealt rääkis õppejõud teoreetilisest poolest ning seejärel saadi praktiseerida (õppejõud aitas veidi kaasa, et see meil siiski ohutult kulgeks). Kui see edukalt tehtud, liikusime kogu grupiga tagasi õppepalatisse ning võtsime päeva kokku. 


Praktikumi teiseks pooleks oli liiklemine pimedana. Jällegi paaridesse võttes saime paari peale valge salli, mille üks paariline pidi silmadele siduma (patsient) ning teine paariline jäi juhendaja rolli. Esiteks sain patsiendi elu kogeda mina ning abistaja ülesannet sai täita Victoria. Veendusime mõlemad, et siingi on suhtlus patsiendiga tähtis, kui mitte isegi veel tähtsam, sest kontaktis tuleb abivajajaga olla vahetpidamata, et ta teaks, mis ümber on, kus ta on, et ta millelegi või kellelegi otsa ei kõnniks ning ikka terveks jääks. Minu jaoks oli pimeda inimese rollis olemine päris võõras, sest ma pole kunagi suhelnud/juhendanud/otseselt kokku puutunud vaegnägijaga. Tunne oli väga abitu ning vaegnägija jaoks on abistaja väga väga tähtsal kohal. Minu abistamisega sai Victoria kenasti hakkama. Ta rääkis ilusti, millal on uksepiidad tee peal ees, millal on vaja uksi avada või jalgu tõsta/kummarduda. Abistaja ei tohtinud abivajajat füüsiliselt puudutada, võis ainult verbaalselt suhelda temaga ning julgustada. Läbisime marsruudi, mille käigus tuli uksi avada ja sulgeda, trepist üles ja alla liikuda ning rahvarohkes kohas ikka hakkama saada. Ringi lõpetuseks jõudsime tagasi õppepalatisse, kus õppejõud oli vahepeal väikse "takistusraja" ratastoolidest ja vooditest teinud. Läbisin selle tänu oma abistajale väga kenasti. 


Mida uut õppisin? Tegelikult õppisin ma oodatust rohkem. Ma küll teadsin, et suhtlus on patsiendi ja abistaja vahel oluline, aga ma poleks arvanud, et ta nii oluline on. Õppisin veel kuidas ohutult karkude ja ratastooliga liigelda ning kuidas saaksin mina aidata, kui näen kuskil abivajajat. Tean ka nüüd, kuidas käituda vaegnägija korral ja ma usun, et see oli väga kasulik praktikum. Üks asi, mis jäi kindlalt igaveseks meelde, on see, kuidas õppejõud rääkis, et tegelikult on abi pakkumine abivajajale väga tähtis ning iga kord, kui ma näen olukorda, kus abivajajal on vaja abi, siis mitte ei lähe lihtsalt oma teed, vaid alati tuleb appi minna, sest minult ei võta aitamine mitte midagi, aga kellegi teise päeva ja olukorda võib see oluliselt rohkem parandada. 
1) kuidas karkudega trepist üles minna ja alla tulla ohutult; 
2) abistaja positsiooni ja ülesannet karkudega abivajaja puhul;
3) kuidas abistaja saab tagada patsiendi turvalisuse; 

Trepist üles minnes peab abistaja toetama patsienti ning kindlustama, et patsiendil oleks turvaline. Abistaja võib hoida kinni (mitte tugevasti!) patsiendi puusadest. Patsient viib kõigepealt järgnevale astmele karkude toel iseenda ning seejärel kargud. Trepist alla tulles peab abistaja tulema ees ning patsient järel, abistaja peab toetama patsienti. Patsient viib kõigepealt alumisele astmele kargud ning seejärel iseenda. Ei tasu kiirustada, ohutus siiski esimesena! 

Milliseid varasemaid teadmisi sain rakendada?  Kuna tegelen jalgpalliga, siis ei ole kargud mulle võõrad, seega samal ajal kui õppejõud rääkis, kuidas karke reguleerida, sain mina pärast kohest karkude reguleerimist jalgu puhata :) 

 Liftijärjekord (foto: Eliza Raudheiding)

 Õppepalat (foto: Eliza Raudheiding)

 Naljapilt patsiendiga (foto: Victoria Prins)

Uute õppekäikudeni! 

Tere!!

Tere!

Mina olen Tartu Tamme gümnaasiumi 11. meditsiiniklassi õpilane nimega Eliza. 

Miks just meditsiinisuund? 

Olen väiksest peale huvi tundnud antud valdkonna vastu. Samal ajal, kui teised lapsed alati kartsid arste ja ei julgenud absoluutselt neid külastada, läksin mina alati meeleldi arstide vastuvõttudele. Olen juba väiksest peale veendumusel, et arstid teavad, mida teevad, ja seepärast ma neid ei kartnudki. Vastupidiselt, mind köidab meditsiin. See on ju nii põnev!

Seoses meditsiinisuunaga koolis käime klassiga vahetevahel teisipäeviti väljaspool kooli loengutes ja praktikumides. Selle blogi eesmärgiks ongi anda ülevaade toimingutest, kus me käime ja mis me teeme. 

Uute õppekäikudeni!