Arstiteaduse alused: Ergonoomika

Tere!

18. oktoobril toimus esimene õppepäev. Õppepäeva teemaks oli ergonoomika, mida viis läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Maie Timm.

Mis on ergonoomika? Ergonoomika on teadus inimestele kõige soodsamatest teguviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast.

Meie praktikumi eesmärgiks oli panna ennast abivajaja olukorda. Eelnevalt oli öeldud, et selga mugavad riided. Toona ei osanud ma aimatagi, mida see võiks tähendada, ent nüüd tagantjärele saan aru küll, miks õppejõud palus, et me paneks selga just sellised riided.
Kohale minnes oli kõht jube tühi, seega esimeseks kohaks, mida külastasime, sai kõrgkooli puhvet. Peale seda üritasime leida kabinetti, kus tund pidi toimuma, ent me ei osanud arvatagi, et see võiks asuda vanemas tiivas (meie otsisime ainult uuemast). Tulemusteta õige ruumi otsinguil andsime alla ning kogunesime fuajeesse, kus meid juba ootas õp Timm. Seejärel ootasime veel paar minutit teisi ning suundusime seekord õige ruumi poole õppejõu järel.
Sihtkohaks oli õppepalati laadne ruum, kus asus 4 tühja haiglavoodit, hunnik ratastoole ning karke. Meie esimeseks ülesandeks tuli paari võtta ning paari peale võtta ratastool. Kuna kõikidele ei jätkunud ratastoole, siis osad said endale individuaalselt kargud. Mina olin paaris Victoriaga ning meil õnnestus saada ratastool. Kõigepealt istusin mina ratastooli patsiendi rolli ning Victoria oli abistaja rollis. Me pidime liikuma õpperuumist alla fuajeesse. Selle käigus õppisime üsnagi mitmeid asju (eelkõige siiski abistaja). Kõige tähtsam on suhtlus patsiendiga. Olles abistaja rollis, tuleb anda teada patsiendile, kui hakkad kallutama ratastooli (nt uksepiidad). Alumisele korrusele liikumiseks oli meil vaja kasutada lifti (karkudega kaasõpilased said praktiseerida trepil liikumist). Kuna meid oli päris palju ja lifti mahtus korraga vaid üks ratastool, siis võttis liftijärjekorras ootamine aega (kindlasti tuleb meeles pidada, et suhtlus patsiendiga on oluline, seega peab abivajaja kindlasti ütlema patsiendile, et oodatakse lifti, et liikuda nt alumisele korrusele).
Alumisele korrusele jõudes pidime kõigepealt tegema tiiru peale tervele alumisele korrusele ning seejärel vahetama patsiendi ja abivajaja rolli, et ülesannet korrata. Karkudega õpilaste ülesandeks oli karkudega läbida sama marsruut, mis ratastoolidega õpilasedki. Kui mõlemad paarilised olid olnud nii abistaja kui ka patsiendi rollis, siis oli aeg praktiseerida ratastoolide ja karkudega kaldteedest üles- ja allaminekuid. Olin jalga pannud päris libedad jalanõud, seega me ei saanud selle ülesandega päris korrektselt hakkama. Alguses olin mina abistaja rollis ning Victoria oli patsient ratastoolis. Patsienti kaldteest üles lükates andsid mu jalanõud märku, et pind on nende jaoks päris libe ning seetõttu ma libisesin üsna palju, kuid saime siiski edukalt kallakust üles. Üleval vahetasime rollid, sest ma otsustasin mitte riskida oma jalanõudega, sest vastasel juhul oleks see võinud päris halvasti lõppeda. Kaldteest saime kokkuvõttes üpriski kenasti alla, kuid tekkis koht, kus ma ei tundnud ennast patsiendina kindlalt ning tahtsin haarata seinast kinni. Õppejõud märkas seda ning rääkis, et abistaja peab patsiendile selgeks tegema, et nii on ohtlik ja käed tuleb hoida siiski süles.
Peale kaldteid saime vahetada abivahendeid, ehk siis ratastoolidega paarid said endale kargud ning karkudega kaasõpilased said võtta end paaridesse ning praktiseerida ratastooliga liiklemist. Uut ringi me korrusele ei hakanud aja kokkuhoiu mõttes peale tegema, vaid praktiseerisime otsekoheselt kaldteid. Kõik läks selle juures väga libedasti.
Järgmiseks tegime ratastoolidega slaalomit. Õpilased, kes olid karkudega, panid kargud eemale ja seisid ühtlaste vahedega üksteise järgi (vahed piisavalt suured et ratastoolid läbi mahuks). Ratastoolipaarid tegid nende vahel slaalomit ning pärast vahetati rollid. Kõik õpilased said läbi proovida slaalomraja nii patsiendi kui ka abistajana ning samuti postina seistes.
Peale rollide vahetamist, slaalomit ja kaldteede praktiseerimist uute abivahenditega liikusime veelgi allapoole. Seal saime kõik paari peale kargud ning jällegi oli üks abistaja rollis ning teine patsiendi rollis. Meie ülesandeks oli liikuda trepist üles ja alla. Kõigepealt harjutasime üsnagi madalate astmetega ja laiade vahedega trepi peal, ent hiljem liikusime üsnagi kitsa trepi peale (selleni jõuan ka varsti). Kõigepealt oli patsiendi rollis minu paariline Victoria ning mina abistaja rollis. Veendusime jällegi, et väga oluline on suhtlus ja informatsiooni jagamine patsiendi ja abistaja vahel. Antud ülesandega õppisime:
Kui mõlemad rollid said kummalgi paarilisel läbi proovitud, siis järgmiseks ülesandeks oli õpilastel kas siis vastavalt ratastooli või karkudega kaardiga ukse avamine ning uksest välja minemine, et jõuda teise ruumi. Kõigepealt sai õpilane õppejõult kaardi, mida pidi viipama tuvasti juures ning siis õppejõule kaardi tagastama. Seejärel tuli avada uks, seda kuidagi lahti hoida ning läbi minna. Kõigil õpilastel sujus see päris kenasti ning suuremaid probleeme ei tekkinud.
Seejärel said kõik õpilased praktiseerida kitsast trepist karkudega ülesse minekut või siis individuaalselt ratastooliga liftisõitu. Mina jäin karkude juurde ning pean tõdema, et tegelikult on karkudega kitsastel treppidel liikuda ikka päris keerukas. Jällegi said mõlemad paarilised läbi proovida mõlemad rollid. Kui kõik olid edukalt oma ülesandega toime tulnud, liikusime tagasi õppepalatisse, et teha pisike kokkuvõte asjadest, mida õppisime. Sellega oli praktikumi esimene pool läbi.
Hiljem vahetasime rolle. Mina sain nüüd praktiseerida abistaja rolli ning Victoria patsiendi rolli. Veendusin, et abistaja töö polegi tegelikult nii lihtne, sest lisaks endale pead sa ka hoolt kandma teise inimese ja tema heaolu eest (et ta ennast ei vigastaks). Informatsiooni tuleb anda abivajajale kogu aeg, et ta teaks, kus ta on ja mis ümbruses on. Meie marsruut oli seekord pisut teine. Õppejõud oli teinud seekord päris korraliku takistusraja. Treppe küll polnud, aga pidime liikuma mööda pikka sirget koridori, kus olid vahepeal takistusteks toolid ja taburetid. Victoria sai väga kenasti hakkama ja ei komistanud kuskile otsa. Edasi juhendasin ta palatisse, kus lamasid 2 patsienti (nukud). Õppejõud oli teinud stendilaadsetest asjadest päris kitsa raja ning abistajate ülesandeks oli juhendada vaegnägijad lamavate patsientideni. Sellega saime kenasti hakkama ning seejärel võis salli silmadelt ära võtta. Liikusime tagasi õppepalatisse, kus tegime jällegi väikese kokkuvõtte sellest, mida õppisime ja mis on oluline.
Praktikumi kolmandaks osaks oli ratastooliga liiklemine treppidel, kui lifti pole. Selleks läksime kogu grupiga õppejõu juhendamisel koridori, kus oli vaja nelja vabatahtlikut. Kõikideks vabatahtlikeks said meie klassi ainukesed poisid. Üks istus ratastooli (Karl-Marten), ning teiste noormeeste ülesandeks jäi transportida Karl-Marten ohutult trepist alla. Kaks vabatahtlikku olid taga ja üks ees (Simmo, Markus ja Jan-Erik). Kõigepealt rääkis õppejõud teoreetilisest poolest ning seejärel saadi praktiseerida (õppejõud aitas veidi kaasa, et see meil siiski ohutult kulgeks). Kui see edukalt tehtud, liikusime kogu grupiga tagasi õppepalatisse ning võtsime päeva kokku.

Praktikumi teiseks pooleks oli liiklemine pimedana. Jällegi paaridesse võttes saime paari peale valge salli, mille üks paariline pidi silmadele siduma (patsient) ning teine paariline jäi juhendaja rolli. Esiteks sain patsiendi elu kogeda mina ning abistaja ülesannet sai täita Victoria. Veendusime mõlemad, et siingi on suhtlus patsiendiga tähtis, kui mitte isegi veel tähtsam, sest kontaktis tuleb abivajajaga olla vahetpidamata, et ta teaks, mis ümber on, kus ta on, et ta millelegi või kellelegi otsa ei kõnniks ning ikka terveks jääks. Minu jaoks oli pimeda inimese rollis olemine päris võõras, sest ma pole kunagi suhelnud/juhendanud/otseselt kokku puutunud vaegnägijaga. Tunne oli väga abitu ning vaegnägija jaoks on abistaja väga väga tähtsal kohal. Minu abistamisega sai Victoria kenasti hakkama. Ta rääkis ilusti, millal on uksepiidad tee peal ees, millal on vaja uksi avada või jalgu tõsta/kummarduda. Abistaja ei tohtinud abivajajat füüsiliselt puudutada, võis ainult verbaalselt suhelda temaga ning julgustada. Läbisime marsruudi, mille käigus tuli uksi avada ja sulgeda, trepist üles ja alla liikuda ning rahvarohkes kohas ikka hakkama saada. Ringi lõpetuseks jõudsime tagasi õppepalatisse, kus õppejõud oli vahepeal väikse "takistusraja" ratastoolidest ja vooditest teinud. Läbisin selle tänu oma abistajale väga kenasti.

Mida uut õppisin? Tegelikult õppisin ma oodatust rohkem. Ma küll teadsin, et suhtlus on patsiendi ja abistaja vahel oluline, aga ma poleks arvanud, et ta nii oluline on. Õppisin veel kuidas ohutult karkude ja ratastooliga liigelda ning kuidas saaksin mina aidata, kui näen kuskil abivajajat. Tean ka nüüd, kuidas käituda vaegnägija korral ja ma usun, et see oli väga kasulik praktikum. Üks asi, mis jäi kindlalt igaveseks meelde, on see, kuidas õppejõud rääkis, et tegelikult on abi pakkumine abivajajale väga tähtis ning iga kord, kui ma näen olukorda, kus abivajajal on vaja abi, siis mitte ei lähe lihtsalt oma teed, vaid alati tuleb appi minna, sest minult ei võta aitamine mitte midagi, aga kellegi teise päeva ja olukorda võib see oluliselt rohkem parandada.
1) kuidas karkudega trepist üles minna ja alla tulla ohutult;
2) abistaja positsiooni ja ülesannet karkudega abivajaja puhul;
3) kuidas abistaja saab tagada patsiendi turvalisuse;

Trepist üles minnes peab abistaja toetama patsienti ning kindlustama, et patsiendil oleks turvaline. Abistaja võib hoida kinni (mitte tugevasti!) patsiendi puusadest. Patsient viib kõigepealt järgnevale astmele karkude toel iseenda ning seejärel kargud. Trepist alla tulles peab abistaja tulema ees ning patsient järel, abistaja peab toetama patsienti. Patsient viib kõigepealt alumisele astmele kargud ning seejärel iseenda. Ei tasu kiirustada, ohutus siiski esimesena!

Milliseid varasemaid teadmisi sain rakendada? Kuna tegelen jalgpalliga, siis ei ole kargud mulle võõrad, seega samal ajal kui õppejõud rääkis, kuidas karke reguleerida, sain mina pärast kohest karkude reguleerimist jalgu puhata :)